Kõrgem Usuteaduslik Seminar – ajalugu ja tänapäev
Kõrgem Usuteaduslik Seminar on 1922. aastal Keilas avatud Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari töö jätkaja. Seminari loomise üheks initsiaatoriks ja esimeseks direktoriks oli Adam Podin, kelle majas õppetöö esimestel aastatel toimus. Nagu kooli protokolliraamatud kinnitavad, avaldati juba 1920-ndate aastate lõpul mõtet, et seminar peaks oma tegevuse üle viima Tartusse, kuid esialgu jäi see kava teostamata. Aastal 1931 kolis seminar hoopis Tallinna Paldiski maanteel asunud hoonesse, saades nüüd nimeks Eesti Baptisti Usuteaduse Seminar. 1938. aastal asus kooli direktori kohale Ameerika Ühendriikides teoloogiamagistri kraadi omandanud Osvald Tärk, õppejõuna tegutses ka Evald Mänd, keda ehk laiemalt tuntakse ta kirjanikunime Ain Kalmus järgi. Mõlemad olid ühtlasi seminari vilistlased.
Tollane seminar andis erialase ettevalmistuse kõrval ka keskhariduse, mistõttu üldainete osakaal oli õppekavades esialgu päris suur. Kirikliku õppeasutusena oli kooli peamiseks ülesandeks valmistada ette vaimulikke töötajaid. Aastal 1940 katkes muutunud poliitilistes oludes seminari tegevus. Tallinnas asunud seminarihoone sai sõjas kannatada ja lammutati hiljem.
Seminar taasavati 16. oktoobril 1989 aastal Tallinnas, nüüd juba kõrgema õppeasutusena ja uue nimega – Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Aasta möödudes otsustati kooli tegevust jätkata Tartus Kolgata Baptistikoguduse ruumides. Kooli taasalustamise ja arendamise juures on suuri teeneid rektoritel Peeter Roosimaal ja Ermo Jürmal. Olles vastavalt Uue ja Vana Testamendi spetsialistid, on mõlemad osalenud ka 1997. aastal ilmunud uue eestikeelse piiblitõlke ettevalmistamisel.
Suursündmuseks sai uue seminarihoone avamine Tartus Räpina maantee ääres asuval Annemõisa krundil 1994. aasta septembris. Arhitektide Andres Kadariku ja Kristjan Krevaldi projekteeritud seminarihoones on lisaks loenguruumidele ja aulale ka raamatukogu koos lugemissaaliga, samuti kohvikuruum ning ühiselamukorpus. Koostöölepingu alusel tegutseb majas Tartu Pereraadio stuudio, mida kasutatakse õppebaasina kristliku meediatöö õpetamisel.
Kõrgem Usuteaduslik Seminar annab haridust mitmel tasandil. Teoloogilise rakenduskõrghariduse saab omandada nelja aastaga, õppekava on keskendunud vabakiriklikule identiteedile, ained on oma olemuselt interdistsiplinaarsed (klassikalised teoloogilised distsipliinid, kaasa arvatud kirikulugu ja piibliteadused). Olulisel kohal on koguduslik praktika ja avaliku kõneoskuse arendamine. Paljud seminaristid tegutsevad aktiivselt oma erialaga seotud koolivälises tegevuses.
Seminar on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu õppeasutus, mistõttu on arusaadav, et suur osa lõpetanutest töötab kiriklikes ametites, kuid kooli üldhumanitaarne suunitlus võimaldab lõpetanutel töötada ka mitmel pool mujal.
Lisaks põhiõppele korraldab seminar mitmesugust täiendõpet, populaarsed on hingehoiukursused, samuti meeskonnatöö ja eneseanalüüsi oskusi pakkuvad koolitused. Lisaks organiseerib seminar pastorite päevi ja erialaseid konverentse. Need on mõeldud teoloogilise arutelu kohaks, et kogudus oleks paremini varustatud täitma oma missiooni muutuvas maailmas. Seminar annab välja oma artiklitekogumikku “Via Theologica”.
Kõrgem Usuteaduslik Seminar arendab koostööd mitmete Saksa, Rootsi, Soome ja USA vastavate õppeasutustega. Head suhted on kujunenud Rahvusvahelise Baptisti Seminariga Prahas. Kindlasti tuleb mainida häid ja töiseid suhteid Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga ja teiste teoloogiliste õppeasutustega Eestis.
Kõrgem Usuteaduslik Seminar pakub kvaliteetset teoloogilist ja üldhumanitaarset haridust ning julgustab tudengeid iseseisvalt kirjandusega töötama ja arutlusgruppides osalema. See kõik aitab kaasa seminaristide isiksuseomaduste kujunemisele ja nende motiveerimisele anda endast parim valitud elukutse vallas.
Toivo Pilli